Back نظام الرسول الثاني Arabic Drugi glasnik BS Segon missatger Catalan Druhý posel Czech Sekundärer Botenstoff German Second messenger system English Segundo mensajero Spanish Toisiolähetti Finnish Second messager French Teachtaire tánaisteach Irish

Sekundaarne virgatsaine

Sekundaarsete virgatsainete roll signaaliülekandes. Rakk on näidatud hulknurgana, retseptor sinise ristkülikuna, sekundaarset virgatsainet tootev ensüüm rohelise ristkülikuna ja sekundaarne virgatsaine punaste ringidena. Sekundaarne virgatsaine omakorda aktiveerib nn efektoreid (nt rakusiseseid ensüüme)

Sekundaarne virgatsaine (ehk teisene virgatsaine; ingl k second messenger) on üsna väikese molekulmassiga (tüüpiliselt alla 1500 Da) bioloogiliselt aktiivne molekul, mida toodetakse rakkude sees vastusena plasmamembraanil paiknevate retseptorite kaudu saabunud impulsile.

Mõiste „sekundaarne“ tuleneb sellest, et primaarseks ehk esmaseks virgatsaineks on retseptorit aktiveeriv molekul (nt hormoon, kasvufaktor) või muu impulss (näiteks valguskvant). Sekundaarsed virgatsained võimaldavad korraldada rakusisest ja mõnel juhul ka rakkudevahelist signaaliülekannet, osaledes näiteks ensüümide ja ioonkanalite aktiveerimises. Sekundaarsete virgatsainete tootmine rakus võimaldab sissetulevat signaali võimendada: ühe retseptorimolekuli aktivatsiooniga kaasneb enamasti mitme virgatsainemolekuli tootmine.[1][2]

Sekundaarsete virgatsainete uurimine võimaldab saada infot mehhanismide kohta, mis määravad, kuidas ja kui kiiresti rakk reageerib erinevatele impulssidele ning kui kiiresti taastub pärast impulsile reageerimist esialgne olukord. Häired, mis on seotud sekundaarseid virgatsaineid tootvate, lagundavate või siduvate ensüümidega (efektoritega), põhjustavad mitmeid patoloogilisi seisundeid või aitavad kaasa haiguste arengule.[3][4]

  1. ↑ Alexandra C. Newton, Martin D. Bootman, John D. Scott (2016). Second Messengers. Cold Spring Harb Perspect Biol: CSH Perspectives.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  2. ↑ Pedro Reyes; Muhammad A. Ashraf; Kristen N. Brown (2022). Physiology, Cellular Messengers. StatPearls: National Library of Medicine.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  3. ↑ Dale Purves, George J Augustine, David Fitzpatrick, Lawrence C Katz, Anthony-Samuel LaMantia, James O McNamara, S Mark Williams (2001). Second Messenger Targets: Protein Kinases and Phosphatases. Neuroscience. 2nd edition.: Sinauer Associates.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link) CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  4. ↑ Mark J. Niciu, Dawn F. Ionescu, Daniel C. Mathews, Erica M. Richards, Carlos A. Zarate, Jr. (2013). Second messenger/signal transduction pathways in major mood disorders: moving from membrane to mechanism of action, part II: bipolar disorder. CSN Spectr: Cambridge Core. Lk 242-251.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
From Wikipedia, the free encyclopedia · View on Wikipedia

Developed by Nelliwinne